Püsik. Suurepärane sort lõikeks. 65-90 cm kõrgune taim moodustab 8-10 õisikukandjat-vart.
Lillakas-sinised ja roosad õied on koondunud õisikutesse. Hakkab õitsema juuni lõpus ja õitseb kogu juuli.
Pärast massilist õitsemist lõigata ära õisikukandjad, et stimuleerida õitsemise teist lainet.
Istutatakse rühmana ja üksikult, õied seisavad vaasis hästi kaua värskena.

Kukekannuse seemnete külvieelne ettevalmistus.
Vahetult enne külvi soovitatakse võtta kasutusele abinõud, mis aitavad tugevalt parandada seemnete idanevust - nendeks on leotamine ja stratifikatsioon. Nagu teada, on seemnete idanemiseks vajalikud kolm tingimust: vesi, sobiv temperatuur ja õhk. See ei tähenda, et vett on palju vaja, kuid temperatuur peab olema kõrge.
Seda tehakse järgmiselt: Valgest puhtast kangast lõigatakse välja ribad mõõtmetega 10x40cm. Puistame sellele seemneid, jagame ühtlaselt keskosale. Seejärel keerame mõlemalt poolt pikad servad sisse, kitsamast osast aga keerame rulli. Seejuures jäävad seemned riide sisemusse, jagatuna ühtlaselt kogu riba ulatuses, ning ei saa kuidagi välja pudeneda. Rull seotakse koos etiketiga mitu korda kinni - nii tugevdatakse rulli ja kinnitatakse etiketti. Nii valmistatakse analoogiliselt ette ka teiste seemnete rullid, mida soovitakse külvata. Ettikettidele pannakse sordi nimetus ja kuupäev. Ühte etiketi serva tehakse auk, kust pannakse läbi sidumistraat ja kinnitatakse. Valmistatakse ette anum, mille põhja kallatakse natukene vett, ning asetatakse seemnerullid. Kõik rullid peavad olema niisutatud, kuid mitte mingil juhul ei tohi nad olla üleni vette uputatud. Vastasel juhul pole neil üldse õhku ja seemned hukkuvad. (Idanevad seemned hakkavad väga intensiivselt hingama). Veel parema tulemuse annab sambla kasutamine. Tugevalt niisutatud samblasse pannakse seemnerullid, mis asetatakse koos samblaga mingisse anumasse (kaussi, purki jne.). Idanemiseks ettenähtud seemneid hoitakse umbes nädala temperatuuril +5..+6°C. Selleks võib olla kas külmkapp, või mõni muu sobiliku temperatuuriga koht. Kogu aeg tuleb kontrollida, et riie oleks niiske. Kui aeg on läbi, avame rullid. Seemned on ilusasti paisunud ja idanemiseks valmis. Tuleb hoolikalt jälgida, et ei oleks juurekesi ilmunud, vastasel juhul lähevad nad seemneid külvates kindlasti katki ja kogu tegu oli asjata. Kui aga on märgata valgeid juurealgeid, tuleb viivitamatult seemned maha külvata, kui aga see pole hetkel võimalik, asetage seemned külma, mis pidurdab idanemisprotsessi. Selline meetod aitab tugevalt parandada kukekannuse seemnete idanevust.
Standardi kohaselt peab esimese klassi seemnete idanevus olema vähemalt 62%, peale eelpoolkirjeldatud meetodi kasutamist tõuseb idanevus aga 80%-ni ja enamgi. See protseduur langeb kokku protsessidega, mis toimub seemnetega ka looduses. Sest loodusele vastupidiselt käituda oleks niikuinii kasutu.
P.S. Kui seemneid on vähe, võib nad mulda külvata, katta külvinõu kaanega, panna kilekotti ja asetada külmikusse (temperatuuril +3...+5°C). Kahe nädala pärast võetakse külvid külmikust välja ja asetatakse valgele aknalauale. Temperatuur peab olema umbes +20°C.
Alfred de Breanski.
* Kukekannuseid tuntakse ligi 50 liiki. Enim levinud on aedkukekannus (Delphinium hybridum või Delphinium cultorum).
See on lopsakas taim omapärase lamedaks muutunud õiekujuga, mille kannus on peaaegu märkamatu. Aretatud on palju kauneid täidis- ja pooltäidisõielisi sorte. Õie südamik on neil ümbritsevatest kroonlehtedest tumedam või heledam. See annab igale sordile tema originaalsuse. Õisikud on väga suured, kuni 80 cm pikkused.
Taim on valguselembeline, kuid võib taluda ka mõningast varju. Eelistab parasniisket neutraalse reaktsiooniga hästiväetatud savi-liivmulda. Sobiv külviaeg on varakevadel. Ümberistutamisel ei tohi juurekael sattuda väga sügavale (2-3 cm mullapinnast). Ühel kohal soovitatakse kasvatada 3-4 aastat, siis tuleks taim jagada ja ümber istutada. Pinnas tuleb enne istutamist sügavalt läbi harida, hästi väetada, kogu kasvuperioodi vältel on vajalik regulaarne väetamine ja kuival ajal kastmine. Varred vajavad toestamist. Äraõitsenud õisikud lõigatakse ära, kui ei taheta kasvatada seemneid.
Paljundatakse vegetatiivselt põõsa jagamise teel, varrepistikutega või seemnetest. Pistikuteks võetaksed noored peenikesed võrsed, mis ei ole veel seest õõnsaks muutunud. Pannakse juurduma hämarasse kile alla. Seemnetest paljundamise puhul säilub sordipuhtus 90-60% juhtudest. Külvatakse aprilli alguses. Kasvukohale istutatakse maikuus. samal aastal õitsema hakkavad taimed on lühiealised (2-3 aastat).
Võib külvata ka talvel jaanuaris-veebruaris, kattes külvikasti lumega. Varakevadel tõusmed pikeeritakse. Kukekannuse kahjuriteks on lestad, teod, nälkjad. Sobib kasvatamiseks hoonete seinte ääres, rühmiti murus või põõsastaimedega kokkusobitatult. Ideaalne lõikelill, säilib vaasis kaua. KÕIK TAIMEOSAD ON MÜRGISED! VÄLTIDA TAIMEMAHLA SATTUMIST VIGASTATUD NAHALE!
* Kreeka legend pajatab, et kunagi muistses Elladas elas üksildane noormees, kes leinas oma hukkunud armastatud neidu kuni suri kurvastusse. Sellise truuduse pärast muutsid jumalad noormehe delfiiniks. Kord tuli elluärganud neiu mere kaldale ja nägi meres delfiini, kes ujus kaldale ja pani ta jalge ette rannale õrna helenduva lille. See oli delfiini (delphinium) lill.